A Travellerspoint blog

Paradiisis

Tervitused paradiisist! Praeguseks oleme leidnud oma paiga siin mandril. Täpselt selle, mille järgi me tulime ja enamgi veel. Hetkel lamades võrkkiiges, kuulan läbi banaanipuu ja kookospalmi salu minuni kostuvate ookeanilainete kohinat. Ilm on siin rohkem kui palav, ilm on kuum. Oleme 2 päeva rannas vedelenud ja omi d-vitamiini puudulikke konte soojendanud, nahk on juba üsna korralikult ära kõrbenud, aga sellest pole midagi. Parem kestendav nahk kui haige kurk. Pesitseme sellises kohas nagu Finca Los Angeles. Finca tähendab siinmail rantšot või majapidamist. Peremeheks on 40-ndates prantslane Mikael, kes elab kokku viimaseid kuid titeootel oleva kolumbialannaga. Väga sõbralik ja külalislahke paarike. Näha on, et Mikael tõsiselt naudib oma uut elu siin paradiisi väravatel. Ta ei avaldanud küll, kuidas ta selle koha endale sai, aga mulle tundub, et see tuli kaasavarana koos naisega.

Loodus on siin lihtsalt fantastiline, paremat tahta ei oskakski. Lopsakas džungli ehk selva taimestik algab kohe peale liivariba lõppemist ning hakkab vaikselt ronima üles mägede poole. Seljaga mere poole seistes vaatad pilvedesse kõrguvaid rohelisi ja uduseid mägesid, mis lõpuks taevaga ühte sulanduvad. Üle peade lendavad pelikanide sümmetrilised kolmnurgad, täpselt nagu meil sügiseti lindude rände ajal. Vahe on ainult selles, et pelikanid ei lenda kuskile ära vaid chillivad siinsamas ja lähevad ilmselt kala püüdma. Kõik, mis jääb puudest allapoole, kihab elust, igasugu putukad, sisalikud, liblikad, sipelgad. Õhtuti, kui lambi põlema paneme, tulevad meile külla pastaka mõõtu putukad, keda me hüüame pulkadeks. Neile meeldib lambivalgel järelkasvu juurdemuretsemisega tegeleda. Meie koos gekode, suurte prussakate ja konnadega oleme publikuks.
Finca ise on idapoolseks piiriks Tayrona Rahvuspargile, mis on Kolumbia Kariibimere äärse piirkonna üks uhkustest. Väga populaarne koht kolumbialaste seas. Siia tuuakse koolilapsi ekskursioonidele ja nädalavahetustel saabuvad siia pered puhkusele. Turistidele on see koht veel õnneks suhteliselt avastamata, aga karta on, et see on ainult aja küsimus, millal see imekaunis koht laiale avalikkusele tuntuks saab ja siis kaob ka selle imelise paiga võlu. Aga siiani on see igaljuhul alles. Soovitame soojalt kõigil külastada ja kiiresti. Prantslane rääkis ka, et ta ei reklaami oma majutusasutust praktiliselt kusagil, sest ta ei taha ka, et see koht ülerahvastatud saaks. Me ise leidsime finca ja info, et selline koht üldse eksisteerib ühe rännumehe blogist. Aitäh talle, sest see on ilmselt parim puhkusekoht, kuhu on õnnestunud tulla.
Me elame väikse künka otsa ehitatud korralikus ja suhteliselt luksuslikus bungalos. Meie käsutuses on tuba ja Kristjan sai ühe kahest terrassil rippuvast võrkkiigest. Siiski otsustasin ka ise võrkkiike kolida, sest öiste džunglihäälte kuulamise luksust kokkumiksituna ookeanilainete kohinaga ei saa endale just väga tihti lubada. Enneolematu fiiling. Ja sääski ka pole. Nii me siin elame, õhtuti joome Kristjaniga rummikokteili ja arutame maailmaasju kuni lõpuks kobime kiikedesse ja laseme end unne äiutada.
Öö ja päeva pikkus on siin võrdsed - pimedaks läheb kell 19 ja valgeks kell 07. Me tõuseme ka kell 07, et mitte kallist valget aega magamise peale raisata.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Jälle lennukis

Istume praegu Kolumbia kohaliku lennufirma Aires lennukis ja sõidame Santa Marta poole. Esimene ööpäev paljukardetud Bogotas on edukalt läbitud.
Eile õhtul pealinna jõudes olime rõõmsad, et saime kätte oma pagasi koos Sonja käruga. Etteruttavalt võin öelda, et käru kaasavõtmine on meie elu tublisti lihtsamaks teinud, Sonja veedab selles rahulolevalt ringivurades aega, vahib silmad punnis uut keskkonda ning meil on ka vähem tassimist. Palavaga teda kohukottis kanda oleks küll päris piinav, lisaks saab ta veel kärus magada.
Takso viis meid lennujaamast hotelli Chorro de Quevedo (http://www.hotelchorrodequevedo.com/), mis asub La Candelaria linnaosas. Tegu on vanalinnaga linnakeskuse vahetus läheduses. Õhtused tänavad olid üllatavalt tühjad ja äratasid tähelepanu rohkete ringipatrullivate politseinike poolest, kellel olid üle ühe maskid peas ja koerad kaasas. See äratas küsimusi, et mis siin küll toimub, kas kuritegevus on tõesti nii vali, et sellised jõud on välja toodud. Tegelikkus on aga see, et politsei ja sõjavägi on üle terve maa äärmiselt nähtav. On näha, et riik väga tugevalt panustab turvalisusesse. Maanteedel on tihedalt sõjaväe kontrollpostid, iga vähegi kahtlane element peetakse kinni, tuvastatakse isik, jne.
Tagasiöördudes, siis Candelaria pimedad tänavad jalutama küll ei kutsunud. Saime nagu iseenesest kinnituse soovitusele, et ära oma nina seal linnas peale päikese loojumist välja pista. Hotelli vastuvõtu senjoriita näitas meile toa kätte ja pugesime põhku. Öösel kell 12 kõlas toa uksele koputus ja nagu arvata oligi, seisis uksel rõõmsa näoga senjoor Kristjan. Võtsime taaskohtumise tähistamiseks purgi kohalikku õlut ja ronisime taas heintele..
Hommikul võtsime kerge eine ja läksime linna uudistama. Päevavalguses jättis linn kenama mulje, aga see, et seal linnas eriti midagi teha pole, sai selgeks õige ruttu. Jalutasime Plaza de Bolivaril, nautisime koloniaalarhidektuuri ning sõime kenas restoranis väikse lõuna. Rännumeeste soovitused, et Bogota peale pole mõtet aega raisata, osutus igati tõeseks ja mõistlikuks soovituseks. Seega oleme õnnelikud, et juba 16.00 maandume Santa Marta tulikuumal asfaldil.

Plaza de Bolivar

Plaza de Bolivar

P1060303

P1060303

P1060316

P1060316

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Lennukis

Oleme hetkel keset Atlandi ookeani, õigemini selle kohal. Päike on aknast välja vaadates nii ere, et aknakatteid ei saa eest ära tõmmata. Oleme lennanud 5h, mis tundub nagu igavik, eriti ei eruta just mõte sellest, et 6h on veel ees. Onneks on ajaveetmine meile lennukis tehtud nii mõnusaks kui võimalik. Iga istekoha eesoleva istme seljatoe tagakyljel on väike tv, mille kaudu saab vaadata ja valida paljude erinevate filmide, multikate, tv sarjade ja palju muu vahel. Väga monus! Olen juba 2 filmi ara vaadanud - asja palju Oscareid võitnud "The Kings Speech" ja "Due Date". Pakutakse juua ja syya. Toit oli superlux, vist parim lennukitoit, mis olen söönud: punane tai karri kana ja riisiga+kreveti salat.

Sonjal on viimane 24h väike palavik olnud ja ta on enamuse ajast olnud väga loid ning maganud. Kahtlustame, et see on tingitud kollapalaviku vaktsineerimise systist. Arst, kes selle talle 3 paeva tagasi tegi, ytles ka, et systimisega võib kaasneda. Peale selle oli Sonja ka veel haige ja tema organism ei ole 100% taastunud. Igaljuhul loodame, et see on peatselt mööduv nähtus. Kui homme Santa Martasse jõudes on palavik ikka alles, käime arsti juures kontrollis.

Eilne laevasoit loppes meil kenasti. Sadamast valjudes jõudsime napilt trammi peale ja sõidsime kesklinna. Tramm oli puupysti täis ja oli päris tegu, et endid koos käruga sinna sisse suruda, aga sommid olid sõbralikud ja tõmbasid nahad koomale. Kesklinna raudtee jaamast viis meid lennujaama buss Cumulus Airport hotelli, kus veetsime lyhikese öö. Ärkasime ca 5 ajal, sõime varajase hommikusõõgi, riidesse, bussi ja lennujaama. Kahjuks polnud Vantaal seljakottide kiletamise võimalust, loodame, et lahtiste rihmade ja pannaldega teelesaadetud kotid ikka sihtkohta jõuavad. Ainult busside ja lutipudeliga ei tahaks kyll järgmist kuud Kolumbias veeta.

Lennukis on naha ka juba esimesi kolumbialasi. Üks kena modelli välimusega Christiano Ronaldo kutsus just hetk tagasi Merly äriklassi salsa rütmis tantsu vihtuma. Kardina vahelt on näha, kuidas Merly vastu pruuni keha liibudes tantsusamme õpib, samal ajal kui mina last mustaks tõmbunud banaaniga söödan. Mis teha, blondidel naistel on minekut..

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Natuke rahaasjadest

  • lennupiletid meile kolmele kokku 16 000kr Helsingi-Bogota vahemaandumisega Frankfurdis
  • Tallinn - Helsinki laevapiletid 2x12eur + tagasi Hel-Tallinn 10.aprillil 2x12eur
  • Hotell Vantaas Cumulus Airport 65eurot
  • tervise ja reisitõrke kindlustus 100 eurot
  • 3x28eurot kollapalaviku vastane vaktsineerimine

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Teel Helsinkisse

Ja ongi meie reis alanud! Reis tundmatusse, riiki, mis hõlmab endas nii palju eelarvamusi ja vastandlikke tundeid. Kas Kolumbia on riik, kuhu peaks puhkama soitma perega, kaasas ühe aastane laps? Seda me veel ei tea, sest istume alles Vikingline Xpressi pardal ja jälgime üle jääpudruse lahe kaugeneva ja hämarusse hajuva teletorni tuttavat kontuuri.
Kõik sai alguse 14.dets-l kui õhtul toolt koju tulles ütles Merly mulle, et Facebookis on yles riputatud Lufthansa sooduslennupiletite müügikampaania, mida viib läbi Estravel. Sihtpunktid koosnesid eranditult yksnes Uue-Maailma riikidest, hõlmates endas nt. Equadori pealinna Quitot, Venezuela Caracast, Kolumbia Bogotad ja mõnda veel. Kahjuks polnud kampaanias ära märgitud Peruud ja Limat, kuhu oleks vast kõige rohkem tahtnud lennata, et täita oma ammune Kristjanile antud lubadus ja talle kylla minna. Kuna rannukihk oli ikkagi suur ja valima pidi kiiresti (paari tunni jooksul), siis peale mõningat noupidamist Merly ja paari sõbraga, sai vastu võetud otsus, et ostame lennupiletid Bogotasse. Nyyd tagantjargi mõeldes tundub, et see otsus sai ehk vastuvõetud pisut eufoorilises seisundis, kantuna tundepuhangust, et maailma on vaja avastada ning tundma õppida (Yldiselt olen ma selga saanud, et reisimise peale raha kulutada on paris mõistlik). Lisaks oli ka jõuluaeg, maailm säras tuledes, kõik olid rõõmsad ning reisile mineku aeg tundus kauge ja määratlematuna.
Et miks ma kahtlen oma otsuse kainuses? Sest pileteid ostes saime aru, et ajaliselt nii pikale reisile minnes ei õnnestu meil ilmselt väikest last kellelegi koju hoida jätta ja ta tuleb kaasa võtta. Kui midagi peaks temaga seal juhtuma, siis jääb see meie sydametunnistusele, samas kui terve elu hirmus ja kartes elada, siis on see suure tõenaosusega asjatult voi väheväärtuslikult elatud elu, millega võivad kaasneda sellised negatiivsed ilmingud nagu kibestumus ja kahetsus.
Niisiiis sai vastu voetud otsus - sõidame ja mõtleme sealjuures positiivselt, maandame võimalikke riske, ei torma mõtlematustesse ning säilitame kylma verd ja kainet mõistust. Hirmul on suured silmad nagu öeldakse. Pea kõikide reisidege on eelnevalt kaasnenud aukartus ja hirm tundmatusse mineku ees, aga see hirm on selline magus ja ahvatlev, et tule, maitse, saa minust võitu ja sa ei kahetse. Iga kylastatud maa on sealt lahkudes tundunud palju turvalisemana kui sinna minnes. Siiski otsustasime, et Merly ja Sonja on valmis peale Kariibimere piirkonna kylastamist reisi katkestama, kui see osutub Sonjale liiga kurnavaks. Sel juhul ostame Merlyle uue ja varasema tagasisõidupileti. Vahe on lihtsalt selles, et tema saab kulutada oma reisieelarve järelejaanud osa ca 24h jooksul kitsatel reisilennuki istmetel ja lennujaamades, samal ajal kui mina pean leppima veel ligi 3 nadalase ringitrampimisega igavese kevade maa kohviistandustes, dzunglis ja mägedes. Aga ärme torma syndmustest ette. Elame praeguses hetkes, vaatame enda ymber tuiavaid soomlasi, kes on nagu ikka kõik yhte nägu ja laseme reisil endal hakata vaikselt oma kuju võtma.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

(Entries 6 - 10 of 11) « Page 1 [2] 3 »