A Travellerspoint blog

Paradiisis

Tervitused paradiisist! Praeguseks oleme leidnud oma paiga siin mandril. Täpselt selle, mille järgi me tulime ja enamgi veel. Hetkel lamades võrkkiiges, kuulan läbi banaanipuu ja kookospalmi salu minuni kostuvate ookeanilainete kohinat. Ilm on siin rohkem kui palav, ilm on kuum. Oleme 2 päeva rannas vedelenud ja omi d-vitamiini puudulikke konte soojendanud, nahk on juba üsna korralikult ära kõrbenud, aga sellest pole midagi. Parem kestendav nahk kui haige kurk. Pesitseme sellises kohas nagu Finca Los Angeles. Finca tähendab siinmail rantšot või majapidamist. Peremeheks on 40-ndates prantslane Mikael, kes elab kokku viimaseid kuid titeootel oleva kolumbialannaga. Väga sõbralik ja külalislahke paarike. Näha on, et Mikael tõsiselt naudib oma uut elu siin paradiisi väravatel. Ta ei avaldanud küll, kuidas ta selle koha endale sai, aga mulle tundub, et see tuli kaasavarana koos naisega.

Loodus on siin lihtsalt fantastiline, paremat tahta ei oskakski. Lopsakas džungli ehk selva taimestik algab kohe peale liivariba lõppemist ning hakkab vaikselt ronima üles mägede poole. Seljaga mere poole seistes vaatad pilvedesse kõrguvaid rohelisi ja uduseid mägesid, mis lõpuks taevaga ühte sulanduvad. Üle peade lendavad pelikanide sümmetrilised kolmnurgad, täpselt nagu meil sügiseti lindude rände ajal. Vahe on ainult selles, et pelikanid ei lenda kuskile ära vaid chillivad siinsamas ja lähevad ilmselt kala püüdma. Kõik, mis jääb puudest allapoole, kihab elust, igasugu putukad, sisalikud, liblikad, sipelgad. Õhtuti, kui lambi põlema paneme, tulevad meile külla pastaka mõõtu putukad, keda me hüüame pulkadeks. Neile meeldib lambivalgel järelkasvu juurdemuretsemisega tegeleda. Meie koos gekode, suurte prussakate ja konnadega oleme publikuks.
Finca ise on idapoolseks piiriks Tayrona Rahvuspargile, mis on Kolumbia Kariibimere äärse piirkonna üks uhkustest. Väga populaarne koht kolumbialaste seas. Siia tuuakse koolilapsi ekskursioonidele ja nädalavahetustel saabuvad siia pered puhkusele. Turistidele on see koht veel õnneks suhteliselt avastamata, aga karta on, et see on ainult aja küsimus, millal see imekaunis koht laiale avalikkusele tuntuks saab ja siis kaob ka selle imelise paiga võlu. Aga siiani on see igaljuhul alles. Soovitame soojalt kõigil külastada ja kiiresti. Prantslane rääkis ka, et ta ei reklaami oma majutusasutust praktiliselt kusagil, sest ta ei taha ka, et see koht ülerahvastatud saaks. Me ise leidsime finca ja info, et selline koht üldse eksisteerib ühe rännumehe blogist. Aitäh talle, sest see on ilmselt parim puhkusekoht, kuhu on õnnestunud tulla.
Me elame väikse künka otsa ehitatud korralikus ja suhteliselt luksuslikus bungalos. Meie käsutuses on tuba ja Kristjan sai ühe kahest terrassil rippuvast võrkkiigest. Siiski otsustasin ka ise võrkkiike kolida, sest öiste džunglihäälte kuulamise luksust kokkumiksituna ookeanilainete kohinaga ei saa endale just väga tihti lubada. Enneolematu fiiling. Ja sääski ka pole. Nii me siin elame, õhtuti joome Kristjaniga rummikokteili ja arutame maailmaasju kuni lõpuks kobime kiikedesse ja laseme end unne äiutada.
Öö ja päeva pikkus on siin võrdsed - pimedaks läheb kell 19 ja valgeks kell 07. Me tõuseme ka kell 07, et mitte kallist valget aega magamise peale raisata.

Posted by Eestlane 17:00

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint