A Travellerspoint blog

Santander, San Gil

Ööbuss Manizalesest Bucaramangasse oli täitsa talutav - suured ja poolpikaliasendisse minevad istmed lasid magada ja Sonja ka. Olime varakult kohal ja mõtlesime, mis edasi teha. Kaua meil seda teha ei lastud, sest bussipiletite müüjad on kõvad müügimehed ja mõni hetk hiljem olid meil San Gili piletid käes ja aega ca 3 minutit väljumiseni. Panimegi kotid seljas bussi poole punuma suu veel kohvi ja saia täis. Sõitu San Gili võib tõepoolest võrrelda lõbustuspargi atraktsiooniga - enne reisi jagatakse kõigile oksekotid kätte, palutakse istet võtta ja 2,5 tunnine sõit algab. Küll ikka keerutab see buss seal mägede vahel ja juht annab piitsa, nii et vähe ei ole. Rallivõistlus käib kõikide teel liiklejate vahel: rekkad, bussid, autod, kaherattalised. Tee on äärmiselt kurviline, eesti mõistes möödaminekuks vajalikke pikki sirgeid ei ole ja ühel pool teed on üldjuhul kuristik. Istud ja vaatad, kuidas kõik ropsivad ja loodad, et mingi koha finišis ikka saad, mitte ei katkesta. Läbisime seda marsruuti 2x, millest ühe jooksul ka Merly oma kotikese täitis. Minul läks sellel teel õnneks, aga ei pääsenud ka mina lõppkokkuvõttes oma oksest.
San Gil on Kolumbia adrenaliini- ja seiklusspordi pealinn. Minu põhieesmärgiks oli jõel raftingut teha. Rafting on meeskondlik kummipaadi ralli jõel. Kolumbia kõige parem raftinguks sobiv jõgi voolab mööda San Gilist, jõe nimi Rio Suarez. Kõige parema alla pean silmas, et seal on kõige võimsamad kärestikud. Kui kärestike ohtlikkuse skaalal on maksimum klass 6 (klass 6 on põhimõtteliselt juba väike kosk), siis Rio Suareze jõel on kärestikud klassist 1-5. Meie lõik oli ca 15km pikk, ning sisaldas ka kaks klass 5 kärestikku. Alguses võttis ikka jala tudisema küll, kui jõe äärde läksime, seda mässlevat voolumöllu nägin ja juurde 30 minutit ohutusest räägiti, et mida erinevate hädasituatsioonide puhul teha, et mitte uppuda. Aga tegelikkus jõel ei ole üldse nii hull kui algul hirmu suured silmad näitasid, see on tegelikult ikka totaalne rõõm, mis seal paadis toimub - veemöll on tohutu. Tuleb lihtsalt korrektselt täita kõiki kapteni korraldusi a la : sõudke edasi, tagasi, kõik paadi vasakusse serva, paati sisse kükki, jne. Meid oli paadis 7 inimest, kummaski poordis 3 pluss ahtris kapten. Kärestike läbimine annab tõelise kaifi, mida hullem kärestik, seda parem kaif sealt läbi sõites. Youtubist saab vaadata ka, kui sisestada Rio Suarez, San Gil.
Teiseks adrenaliinilaksuks valisin endale paraglide`ingu. See on ala, kus ronid langevarjutüüpi varjuga mäe otsa ja jooksed siis mäest alla, kuni tuul varju üles kergitab ja su õhku tõstab. Minu puhul toimis see nii, et rippusin selle mäest alla jooksja küljes nagu känguru poeg ja lasin tal kogu töö ära teha. Ütlesin enne õhkutõusmist vennale, et tee kõiki trikke, mis sa oskad, tegelasel läks nägu kohe naerule ja ütles claro. See oli ikka mõnus tunne küll maa ja taeva vahel rippuda ja lasta ennast tuulel kanda. Aga varsti algasid ka trikid. Sain tunda, mis tähendab nagu tsentrifuugis keereldes kõrgusest alla söösta ja paari imevigurit veel. Mõned hetked hiljem ei kaifinud ma seda sõitu enam vaid üritasin võidelda oma sisikonnaga, mis tahtis väljuda mu kehast. Kahjuks ei saanud vältimatut enam edasi lükata ja nagu iluvõimleja kollane lint vuhisesid mu maomahlad mägise pinnase poole. Palusin ennast maapinnale tagasi viia, sest õige paha oli olla. Nii palju siis adrenaliinist!
Õhtuti, kui Merly ja Sonja juba põõnasid ja seda alustasid nad juba õige varakult, käisin linna peal kondamas ja endasuguseid otsimas. Mitte iluvõimlejaid vaid kahvanägusid. Üldiselt oli õhtuti rahulik, aga viimasel õhtul sain tuttavaks kolme puhastverd inglasega, kellest üks oli väike pilusilmne hiinlane või midagi sellist. Aga inglise aksent oli tegelasel nii vägev, et vaevu sain aru, millest ta räägib. Teine tegelane oli täitsa tavaline inglane (nüüd ma tean ka, milline on täitsa tavaline inglane) umbes minu vanune ja kolmas üle 2m pikk tugev tüükas Londoni tänavakakleja umbes 45 a vana, väga valju hääle ja tõsise alfaisase suhtumisega. Kuna pilusilm oli pisike mustade piimavuntside ning alles vahetuvate hammastega umbes 13 aasta vanuse välimusega, siis moodustasid need 2 eriti naljaka ja jõhkra kontrasti. Kõik kolm olid suured rännumehed ja alles omavahel tutvunud. Leidsime hästi ühise keele ning võtsime kõvasti õlle, nii peaväljakul kui ka hiljem karaokebaaris, kus jälgisime, kuidas kohalikud salsa ja merengerütmide järgi ennast õõtsutasid, mis meile tundus küll pigem millegi muuna. Meiesugused raksuvate põlvede ning puidust puusadega põhjaeurooplased ei suuda kunagi oma kehasid sellist viisi liikuma panna. Järgmine hommik oli reisi teine pohmell.

Posted by Eestlane 17:00

Email this entryFacebookStumbleUponRedditDel.icio.usIloho

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint