A Travellerspoint blog

Amazonas

Nagu tohutu suur roheline ookean avanes Amazonase vihmamets meile lennuki aknast, kui selle kohal lendasime ja pilvedest allapoole laskusime. Lennuki uksel lõi esimese asjana näkku niiske troopiline palavus, mis algul tundus pisut harjumatu, et kuidas võib õues olla kasvuhoone kliima? Aga sellega harjub kiiresti. Lennujaamas röövis amazonase mupo ametnik 18500 peesot ca 20 USD inimese kohta Leticiasse sisenemise tasu. Võtsime kollase takso ja andsime aadressiks Santa Helena hotelli. Leticia on Kolumbia lõunapoolseim punkt ning ühtlasi piirilinnaks Brasiilia ja Peruu riikidega. Peale Brasiilia piiri muutub ta sujuvalt üle Tabatinga nime kandvaks linnaks, mis asub samuti jõe kaldal. Piiripunkt on sümboolne, dokumente ei kontrollita. Leticias elab ca 40 tuh inimest, kellel vist kõigil on mingisugune kaherattaline mootoriga sõiduriist, millega nad kitsastel ühesuunalistel tänavatel ringi vuravad, nii kuidas saavad. Tundub, et kuna tänavad on kitsad, siis oleks kahesuunaline liiklus seal liiga ohtlik. Linn on maha joonistatud kvartalite kaupa ja koosneb enamjaolt ühe- kuni kahekordsetest majadest. Meie hotelli senjoora lajatas ööbimise hinnaks 55 usd öö, mis ei tundunud just eriti odav. Lootsime, et peame öömaja eest vähem kukrut kergendama. Tuba kätte saadud, otsisin callede ja carrerade seast üles Marasha džungli reservuaari kontori, et varasemalt tehtud matkabroneering üle kontrollida. Ja oh üllatust, kontoris öeldi, et broneering, kui emaili teel kohale jõudnud objekt on iseenesest olemas, aga kuna turiste neil hetkel pole, siis läheksin sinna üksi ja ööpäeva hinnaks oleks ca 200 usd. Lõi meele korra mõruks küll. Algselt pidin ma 2,5 päeva sama palju maksma. Natuke järele mõelnud, otsustasin helistada Ivo ja Herberti poolt antud Darwini numbril, kes elatab Leticias ennast giidina ning oskab muuhulgas inglise keelt, mis teeb ta hispaaniakeelt mitteoskava turisti jaoks atratiivseks. Hiljem selgus, et Darwin on oma nime saanud kuulsa evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwini järgi ning tema paadimehest kompanjon Elvis rock`n`rolli kuninga enda järgi. Väda lõbus tandem oma nimede, lõbusa ellusuhtumise ja džungliteadmisega. Igaljuhul Darwin ilmus kohe kohale ja tund hiljem lõime käed eksklusiivsele, ainult minu jaoks organiseeritavale džunglimatkale, mis kestab 4 päeva ja 3 ööd hinnaga 450 usd. Etteruttavalt võin öelda, et see retk kujunes minu jaoks suure tõenäosusega kogu Kolumbia matka tipphetkeks, sest elamused, mida sealt sain, olid oma raha väärt ja seni kogematud. Olen terve elu armastanud vaadata dokumentaalfilme loodusest ning Amazonas on alati tundunud just eriti ligitõmbava, salapärase ja aukartust äratavana. Seal keskkonnas ise olles saad aga alles tegelikult aru, kui võimas see tegelikult ikkagi on. Televiisorist nähtav ei tekita murdosa ka nendest tunnetest, mis sind valdavad kui paat sõidab läbi kitsa lisajõe rohelise koridori taustaks tuhanded džunglihääled, õhkutõusvad tundmatud kirjud linnud ja liblikad, või kui istud õhtul paadis ja vaatad klaassiledalt veelt vastu peegeldava päikeseloojangu tuhandevärvilist paletti, taamal vaikuses päevasest vihmasajust tumenev ja aurav metsapiir, mida läbistavad üksikud tundmatud linnukriisked või ahvimöirged. Seda ei saa sõnades kirjeldada, fotokaga pildistada, kaameraga filmida - seda fiilingut saab kogeda ainult ise seal viibides.
Retke detailides kokkuleppinud, aitas Darwin leida Merlyle ja Sonjale uue odavama hotelli ning läksime selleks õhtuks laiali. Hiljem käisime veel linna peal ringi, maitsesime lihavardaid, mis olid analoogsed nagu need, mis Bangkoki tihedatel tänavatel nii armsaks said ja uudistasime kohalikku elu-olu.
Järgmisel hommikul kell 8 oli Darwin platsis, transportisime naise-lapse uude elukohta ning seiklus võis alata. Suundusime mototaksodega Tabatinga sadamasse, kus muretsesime veel väikese puuvilja varu; ülejäänud retkeks vajalik moon oli tal juba eelmisel õhtul valmis muretsetud ja paati paigutatud. Sadamas leidsin eest turu, kus pakuti kõike söödavat. Huvitav oli vaadata enda ette väljapandud haruldasi vilju, milledest Heljo Männi „Maailma Viljad III“ kõige paadunum fänn pole undki näinud, kui ta polnud just sovjetiaja lapsena korra banaani maitsta saanud koolieellane. Silmapilkselt tekkis tahtmine endale hunnikutest midagi näpsata, et tunda saada mõnda seni veeltundmata maitset.Üks põhilisi müüdavaid kaubaartikleid oli juka. Juka taime söödava osa moodustab maaalune juurikas, ütleme selline kabatšoki suurune, taime maapealset osa ei sööda. Sellest juurikast valmistatakse kõikvõimalikke produkte: jahu, millest saab leiba, putru, karaskit, seda keedetakse, praetakse, pannakse supi sisse, süüakse sõmera pulbrina söögikõrvale, jne. Üldiselt on kõik jukast valmistatav amazonaserahva igapäeva söögilaual nagu meil kartul. Minu isiklikuks lemmikuks kujunes nendest uutest viljadest kookospähkli laadne ovaalne vili – copazu, millest sai imehead mahla või piimakokteili.
Peale ostlemist suundusime paati ja lükkasime nina kaldast eemale Peruu poole. Ca tund mööda Amazonase pruuni vett keerasime kitsamale lisajõele. Detsembrist kuni aprillini on Amazonases talv ehk vihmaperiood, mil veetase on suveperioodiga võrreldes kuni 9 m kõrgem. Seega on kõik jõesängid vett täis ja ajavad üle, madalamad metsaalused on elukohaks pisikestele kaladele, kes on omakorda eineks piraajadele. Juuli keskpaigaks on kõik see aga minevik, siis on pisemad lisajõed kuivad ja ka Amazonas ise on kõvasti oma laiuses järgi andnud. Näiteks Leticia sadama paadid kolivad suveks ligi sada meetrit jõesängi kesktelje poole, sest vesi on niivõrd palju alanenud. Inimesed, kes vihmaperioodil joovad vihmavett, peavad hakkama suvel filtreerima, keetma ja neutraliseerime jõevett, mis pole vist eriti meeldiv tegevus, sest seda peab esiteks kaugelt tassima,keetmisega vaeva nägema ja maitse pole ka kõige parem. Kõrge veetaseme tõttu saime kasutada oma sihtkohta jõudmiseks lisajõe lisajõge, mis oluliselt õgvendas meie teekonna pikkust, hoidis kokku aega ning oli ka palju huvitavam, kui laial jõel endal laineid künda. Mets ronis aegajalt lausa paati, Darwin pidi seda matšeetega ohjes hoidma, nii et rohelust pritsis. Meie tee viis Zacambu jõe ääres asuvasse samanimelisse lodge`i. Teel sinna nägime metsas kahte einestavat laisklooma, erinevaid linde sh metsakohal tiirlevaid kotkaid; liblikaid ja ahve. Tegelikult polegi erinevate isendite võimalikult palju nägemine kõige tähtsam selle retke jooksul vaid ikka kogu kompott – jõgi, rohelusse uppuv lopsakas mets, hääled, lõhnad ja ise paadiga seal keskel.
Zacambus võttis meid vastu puuteivastel seisev palmilehtedest katustega hoonete kompleks, mis hetkel seisis veel kitsukesel saarekesel, aga aprilli teiseks pooleks, kui veetase on saavutanud oma maksimumi, on juba täielikult vee kohal. Kõik hooned omavahel olid ühendatud laudteega, mis samuti jalgadel seisid. Öösel kottpimedas peldikusse caipirinhat välja laskma minna mööda seda vihmast libedat labürinti oli ikka paras takistusrada. Majades elas kolm perekonda: vanemad ema-isa, nende 2 last oma parnteritega ja 6-7 last, kelledest enamus oli päris pisikesed mudilased. Enamus lastest vudis ühtlase voona ühest majakesest teise ise sealjuures teadmata, kui vähe läheb vaja, et kuskil komistuda või libastuda ning paari meetri kõrguselt alla olenevalt suvest või talvest kas siis vette või maa peale prantsatada. Minu silme alla kaotas üks paari kolme aastane tüdruk tasakaalu ja kukkus vette, kellele kohe üks kuue-seitsme aastane plika järgi kargas. Kui te küsite, miks ma ise ei karanud, siis ma kardan piraajasid ja krokodille 
Järgneva kolme päeva jooksul sain tutvuda selva eluga. Hommikuti oli nö hariv osa, kus külastasime näiteks kohalikku küla, vaatasime taimi, mis seal kasvavad või kasvatatakse ja milleks neid kasutatakse,loomi, kes seal elavad või keda on kinni püütud; inimesi, kogu atmosfääri. Näiteks elab Amazonases üks kalaliik nimega pirarucu, mis võib kasvada rohkem kui kolme meetri pikkuseks. Äärmiselt maitsva lihaga kala (sain ise ka proovida). Kohalikud on oma külasse kaevanud kraavid, kus nad neid imeelukaid kasvatavad, et siis näiteks Leticias maha müüa. Kala toidetakse puuviljade, väikeste kalade ja ka kanapoegadega. Ühel kalamehel oli kodus maja kõrval puukast, kus sees elas anakonda. Väidetavalt oli ta selle nädal aega tagasi püüdnud oma kalavõrgust, aga kasti ehitus viitas küll pikemaajalisele anakonda ekspluatatsioonile, et pigem kasutas madu gringodele raha eest näitamiseks. Aga mis minul sellest, poleks tal seda toredat kasti olnud, poleks ka mina elusat anakondat näinud ja oma õlale võtnud. Oli oma 5 meetrine jurakas ja kui ennast liigutas, siis tundsid, mis kohutav jõud tal soomuste all peidus oli. Mõlemast otsast hoidis küll mees kinni, aga tundsin, et kui madu ennast lahti rebiks, siis ära ta mu väänaks ka nagu takukoonla. Püüdis rabada oma suurte lõugadega kätt, mis tal peast kinni hoidis. Anakondat on üldiselt looduses ise väga raske näha, sest enamasti liigub ta ringi vee all ujudes ja hoiab inimasustusest eemale. Anakonda harrastab ootan-kalda-ääres-vee-all-kuni-uluk-tuleb-jooma-ja-siis-kargan-talle-kõrri jahistiili või püüab lihtsalt vee all kalu. Seoses sellega oli ka veel üks huvitav vahejuhtum. Ühel õhtupoolikul püüdsime jõe ääres kala, olime paadi parkinud kõrgema kalda äärde ning roninud ise kaldale, et kindlamat pinnast jalge all tunda. Kala püüdsime värske lihaga nagu me ikka Amazonases teeme. Äkki oli kuulda väga kummalist häält, ise saab ka seda järgi teha, ajad pea kuklasse ja ütled hästi aeglaselt ja vaikselt „hmmmmmmmmmmm“. Darwin oli kohe püsti, et poisid kiirelt paati ja minema, anakonda on kuskil siinsamas läheduses jahil ja me olime teda oma värske lihalõhnaga ärritanud. Algul ma olin küll, et jaa-jaaa, Darwin get out of here, aga hääl kordus ja Darwin läks rohkem pöördesse. Igaksjuhuks hüppasin ka kiirelt paati, äkki kurat ongi. Pärast mõtlesin, et kui ikka džunglitarkust ei tea, siis võid väga haledalt metsas halvemal juhul isegi elu jätta.
Teisel päeval oli meil džunglimatk, 5h koos kohaliku metsamehega, kes rajas matšeetega teed ning tutvustas läbi Darwini tõlke kohalikku floorat ja faunat. Nägime erinevaid ahve, papakoisid, kakke, kotkaid, putukaid, tarantlit, jne. Tarantlit ja madusid kahjuks ei näinud. Maonahka küll nägin, aga noh, maonahk on ju seest tühi.
Õhtuti kui „õppetöö“ oli läbi, saabus meelelahutuse aeg – käisime näljaseid kalu õngitsemas, jõedelfiine vaatamas, päikeseloojangut nautimas, väikseid kaimaneid püüdmas, kämasime kohalikega, jõime caipirinhat. Püüdsin kahel õhtul mitu-mitu piraajat, väga mõnus ajaviide on piraajapüü - lähed metsaalla, kus on vesi, paned lihatüki konksu otsa, platsutad natuke ridva otsaga vett ja viskad konksu sisse. Natukese aja pärast algab veeall vilgas tegevus pihta ja üldjuhul jääd sa oma lihatükist ilma. Pidevalt pead järsu tõmbega proovima konksu välja tõmmata, äkki mõni ahnem tegelane lendab ka ühes.
Samuti oli tore jälgida peamiselt roosade, aga ka hallide jõedelfiinide õhtust mängu. Kuidas nad puhkusid veepiiril vett välja ning poolkaarega ninad ees veest üles tõusid ja jälle vette tagasi langesid.
Siiski märkamatult saidki need huvitavad päevad läbi ning oli jälle aeg tagasi tsivilisatsiooni naasta. Tagasiteel külastasime veel Brasiilia linna Benjamin Constanti, mis erilist muljet ei jätnud.

Merly ja Sonja olid Leticias ilusasti alles, ainult igavlesid juba hullupööra ning selgus, et Merly oli 4 päeva ainult saia söönud ja kahe hambaga Sonja tagasi rinnagatoitmisrežiimile üle viinud. Muud midagi. Mardi huumor.
Tegelt moodusid need paevad kenasti. Kaisin mooda linna sonaraamat kaes ja saime kenasti soodud. Kui hakati minult lisakysimusi soogi voi millegi muu kohta kysima, siis jain kyll suu ammuli vaatama neid ja pidin oma kuulsat lauset kasutama...ma ei raagi hispaania keelt.
Minu ettekujutus Amazonasest oli kyll natuke teistsugune, arvasin, et saan kuskil joekaldal varbad vette panna ja monusalt paikest votta, aga ei. See pilt, mis avanes oli kohutav, kui must ja rapane koik seal oli. Sadamas istusime pingil ja vaatasime, kuidas kohalikud suurte toidupakkidega paatidesse ronisid ja mooda joge kaugusesse kadusid.
Sonjaga ringi liikudes tekib kuulsuse tunne, koik katsuvad ja tahavad teda sylle votta. Sadamas olles kogunesid kohalikud meie ymber ja vaatasid ja katsusid teda, julgemad votsid lausa sylle. Tundub, et Sonja naudib seda tahelepanu, lehvitab koigile ja ytleb TSAU.

Posted by Eestlane 17:00

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint