A Travellerspoint blog

Cartagena

Oleme jõudnud oma rännakuga Kariibimere pärliks kutsutavasse linna Cartagenasse. Jõudsime siia 14 märts. Lubatud neljatunnine bussireis Finca Los Angelesest Cartagenasse muutus meie jaoks 9 tunniseks bussis passimiseks. Nimelt jäi buss äkki keset maanteed seisma ja avastasime ennast lõputuna paistvast autode ja rekkade rivist. Peale väikest selgitustööd anti meile teada, et kusagile eespool on mingisugune grupp streikivad inimesi tee blokeerinud ja edasi sõita ei saa. Jobutasime ca 3 tundi ühe kohapeal kuni lõpuks vist ka bussijuhi kannatus katkes ja ta bussi ümber pööras ja valis Cartagenasse jõudmiseks uue marsruudi, pidime kõvasti tagasi sõitma ja mingi teeotsa pealt suuna uuesti Cartagena poole võtma. Kohale jõudsime pimedas, õnneks vähemasti ei pidanud ööseks bussi jääma. Sonja pidas ennast superhästi üleval, ei teinud 9h jooksul piiksugi.
Asi, mis koledasti Kolumbias silma häirib, on meeletu prügi igalpool teede ääres ja külades-linnades, kus inimesed elavad. Nõginägudel endal aga tundub sellest täitsa suva olevat, näiteks streigi ajal bussis passides koristati vahepeal istmete vahelt prügi kokku ja paar minutit hiljem nägime aknast, kuidas bussijuht need samad prügikotid suure kaarega teeääres asuvasse võssa lennutas. Samamoodi ka külades, inimesed elavad lihtsalt prügi keskel, prügikotid on maja äärde tõstetud, kohalikud pudulojused ja lapsed lammutavad need laiali ja mängivad siis selle keskel. Inimesed ei oska hinnata seda kaunist keskkonda, mis nende ümber on ja lihtsalt lagastavad. Aga see ongi nende elustiil. Neil tätisa suva. Võibolla ma teen kellegile liiga, aga tundub, et ega kohalik kaader ka eriti töökusega silma ei paista. Kiiret pole ju kuhugile. Mida sa ikka rabeled, kui talveks pole vaja maja soojustada ja raha koguda, et kütte eest maksta. Siit leiad tüki vineeri, sealt tormiga minema lennanud plekitüki, rannast korjad kaldale uhutud laudu, kuskilt saad natuke kilet, tsementi ja palmilehti katuse tarvis ning majaehitus võibki alata. Pärast kruvid satipanni sinna otsa, paned magnetofoni sees üürgama ja ongi eluase valmis. Siis võtad tooli, tõstad ukse ette tee äärde ja passid möödajalutavaid inimesi ja autosid, ajad naabriga juttu, teed suitsu, kantseldad lapsi ja ootad, et banaan suhu kukuks. Nende kaitseks võib ehk öelda seda, et siin on nii palav, et usinalt tööd rügada pole ka väga lihtne.
Cartagenasse jõudes saime kokku Ivo ja Herbertiga, kes korraldavad reise Kolumbiasse ja Peruusse ning nende reisiseltskonnaga, mis moodustus kuuest inimesest. Elame nendega ühes hotellis (Hotel Casa Mara, 80k COP öö) Getsemani linnaosas. Cartagena on väga kena linn äärmiselt mõnusa miljööga. Käime iga päev peale lõunat, kui kuumus järele annab linna peal jalutamas ja naudime lihtalt olemist. Tohutult armas koloniaalajast pärit arhidektuur tekitab sellise tunde, et tahaks igast majast pilti teha, et seda tunnet endaga pärastiseks koju kaasa võtta. Siin on ka rohkem turiste näha ja ka hinnad on sellevõrra kallimad. Cartagena on turistide seas Kolumbia kõige populaarsem linn ja põhi peokoht. Esimesel õhtul teiste eestlastega kohtudes pidasime ka kohalikes peourgastes päris korraliku peo maha, mojito voolas ojadena. Õhtuöö tundide saabudes sureb vanalinnas elu välja ja kolib ümber Getsemani linnaossa, kus ka meie elame. See on ka vanalinna osa, aga vaesem ja tagasihoidlikum, siin elab lihtsam rahvas. Getsemanis asuvad baarid, palju hosteleid, mis kubisevad seljakotiränduritest ehk backpackeritest, poed ja söögikohad. Siiski on ka Getsemanis väga mõnusad intiimsed tänavad, mida ümbritsevad rohelusse uppuvate siseõuedega majakesed. Päeval teevad majaelanikud ukse ja aknaluugid lahti, nii et kui mööda jalutad, siis saad igast august majja sisse kaeda; sealt paistab elutuba, kus kaader sööb ja telekat passib ning oma igapäeva toimetusi teeb. Üldjuhul elab vähemalt 3 generatsiooni koos, sest alati on ka vanaema ja vanaisa seal kusagil ukse juures ja kämab midagi naabrimutiga või ostab möödakärutava puuviljakaupmehe käest mandariine. Pimeduse saabudes pannakse luugid kinni ja tänavatele ilmub illegaalsem kaader, kes pakub teenuseid, mis kuuluvad naudingute valdkonda. Kes müüb keha, kes müüb valget pulbrit, mida ninast sisse tõmmata, kes midagi muud. Aga sellist tunnet küll ei ole, et kuidagi ohtlik oleks, politseid on ikkagi palju näha. Me ajasime ka esimesel õhtul tänaval kohalikega juttu ja varsti kohe pärast seda oli politsei platsis, pidas meid kinni ja tegi taskutes väikse läbiotsimise, et ega me mingit droogi pole nende käest ostnud. Kuna midagi polnud, siis lasti meid minema, aga see andis kinnitust, et kontroll on olemas ja päris avalikult see kaubitsemine siin ikka ei käi.
Eile käisime ka huvipärast kohalikus rannas Boca Grandel, see oli vist kõige hullem rannaelamus üldse. Esiteks oli seal jälle jube räpane ja teiseks oh neid murjameid, kes seal oma kaupa pakkusid. Täitsa võimatu oli korrakski rahu saada, tegelased kõikvõimaliku nänniga sõelusid pideva vooluna piki randa ja piinasid vaeseid turiste. Tundus küll, et neid oli rohkem kui päevitajaid rannas. Paar tundi pidasime vastu, siis olid närvid nii pinges, et läksime lihtsalt minema. See oli tõesti õudusunenägu, nii kui käekella vanamees läks, tuli prillimüüja, peale teda cocoloco vend nokamütsiga, mingid mutid hakkasid su varbaid näppima, et massaaž-massaaž, siis kübaramehed, rannalinad, õlu, vesi, jäätis, puuviljad, ehted, krabi ja austrineegrid, pillimehed akordionite ja trummidega, mingi breigivend hakkas seal liiva sees end keerutama, jne. Tegime, et minema saime sealt.
Ostsime ära ka lennupiletid Leticiasse, mis on linn keset Amazonast, kus kohtuvad Kolumbia, Brasiilia ja Peruu piir. Lend sinna toimub 19.03. Teised eestlased, kes sealt just tulid, andsid meile korraliku hotelli kontakti (hotel Santa Helena), kuhu Merly ja Sonja elama jäävad seniks, kuni ma džunglis möllan. Mul on broneeritud kolmepäevane pakett Marasha lodge`is (http://www.reservamarasha.com), kus peaksin selva eluga ühte sulama, sinna sisse kuuluvad matkad, paadisõidud, piraajade püük, kohtumine floora ja fauna esindajatega, jne. Ootused on igatahes suured. Herbert ja Ivo rahustasid meid, et Leticia linnas moskiitosid eriti pole, mis on hea, sest kardame Sonja pärast. Samuti oli ka metsas oodatust vähem sääski. 24.03 lendame Leticiast Armeniasse. Jah tõesti on Kolumbias sellise nimega linn, seal piirkonnas asuvad kohviistandused. Armeniasse me ööbima ei jää vaid sõidame bussiga edasi Salentosse, kus asub selline koht: http://www.theplantationhousesalento.com/

Posted by Eestlane 17:00

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint