A Travellerspoint blog

Santander, San Gil

Ööbuss Manizalesest Bucaramangasse oli täitsa talutav - suured ja poolpikaliasendisse minevad istmed lasid magada ja Sonja ka. Olime varakult kohal ja mõtlesime, mis edasi teha. Kaua meil seda teha ei lastud, sest bussipiletite müüjad on kõvad müügimehed ja mõni hetk hiljem olid meil San Gili piletid käes ja aega ca 3 minutit väljumiseni. Panimegi kotid seljas bussi poole punuma suu veel kohvi ja saia täis. Sõitu San Gili võib tõepoolest võrrelda lõbustuspargi atraktsiooniga - enne reisi jagatakse kõigile oksekotid kätte, palutakse istet võtta ja 2,5 tunnine sõit algab. Küll ikka keerutab see buss seal mägede vahel ja juht annab piitsa, nii et vähe ei ole. Rallivõistlus käib kõikide teel liiklejate vahel: rekkad, bussid, autod, kaherattalised. Tee on äärmiselt kurviline, eesti mõistes möödaminekuks vajalikke pikki sirgeid ei ole ja ühel pool teed on üldjuhul kuristik. Istud ja vaatad, kuidas kõik ropsivad ja loodad, et mingi koha finišis ikka saad, mitte ei katkesta. Läbisime seda marsruuti 2x, millest ühe jooksul ka Merly oma kotikese täitis. Minul läks sellel teel õnneks, aga ei pääsenud ka mina lõppkokkuvõttes oma oksest.
San Gil on Kolumbia adrenaliini- ja seiklusspordi pealinn. Minu põhieesmärgiks oli jõel raftingut teha. Rafting on meeskondlik kummipaadi ralli jõel. Kolumbia kõige parem raftinguks sobiv jõgi voolab mööda San Gilist, jõe nimi Rio Suarez. Kõige parema alla pean silmas, et seal on kõige võimsamad kärestikud. Kui kärestike ohtlikkuse skaalal on maksimum klass 6 (klass 6 on põhimõtteliselt juba väike kosk), siis Rio Suareze jõel on kärestikud klassist 1-5. Meie lõik oli ca 15km pikk, ning sisaldas ka kaks klass 5 kärestikku. Alguses võttis ikka jala tudisema küll, kui jõe äärde läksime, seda mässlevat voolumöllu nägin ja juurde 30 minutit ohutusest räägiti, et mida erinevate hädasituatsioonide puhul teha, et mitte uppuda. Aga tegelikkus jõel ei ole üldse nii hull kui algul hirmu suured silmad näitasid, see on tegelikult ikka totaalne rõõm, mis seal paadis toimub - veemöll on tohutu. Tuleb lihtsalt korrektselt täita kõiki kapteni korraldusi a la : sõudke edasi, tagasi, kõik paadi vasakusse serva, paati sisse kükki, jne. Meid oli paadis 7 inimest, kummaski poordis 3 pluss ahtris kapten. Kärestike läbimine annab tõelise kaifi, mida hullem kärestik, seda parem kaif sealt läbi sõites. Youtubist saab vaadata ka, kui sisestada Rio Suarez, San Gil.
Teiseks adrenaliinilaksuks valisin endale paraglide`ingu. See on ala, kus ronid langevarjutüüpi varjuga mäe otsa ja jooksed siis mäest alla, kuni tuul varju üles kergitab ja su õhku tõstab. Minu puhul toimis see nii, et rippusin selle mäest alla jooksja küljes nagu känguru poeg ja lasin tal kogu töö ära teha. Ütlesin enne õhkutõusmist vennale, et tee kõiki trikke, mis sa oskad, tegelasel läks nägu kohe naerule ja ütles claro. See oli ikka mõnus tunne küll maa ja taeva vahel rippuda ja lasta ennast tuulel kanda. Aga varsti algasid ka trikid. Sain tunda, mis tähendab nagu tsentrifuugis keereldes kõrgusest alla söösta ja paari imevigurit veel. Mõned hetked hiljem ei kaifinud ma seda sõitu enam vaid üritasin võidelda oma sisikonnaga, mis tahtis väljuda mu kehast. Kahjuks ei saanud vältimatut enam edasi lükata ja nagu iluvõimleja kollane lint vuhisesid mu maomahlad mägise pinnase poole. Palusin ennast maapinnale tagasi viia, sest õige paha oli olla. Nii palju siis adrenaliinist!
Õhtuti, kui Merly ja Sonja juba põõnasid ja seda alustasid nad juba õige varakult, käisin linna peal kondamas ja endasuguseid otsimas. Mitte iluvõimlejaid vaid kahvanägusid. Üldiselt oli õhtuti rahulik, aga viimasel õhtul sain tuttavaks kolme puhastverd inglasega, kellest üks oli väike pilusilmne hiinlane või midagi sellist. Aga inglise aksent oli tegelasel nii vägev, et vaevu sain aru, millest ta räägib. Teine tegelane oli täitsa tavaline inglane (nüüd ma tean ka, milline on täitsa tavaline inglane) umbes minu vanune ja kolmas üle 2m pikk tugev tüükas Londoni tänavakakleja umbes 45 a vana, väga valju hääle ja tõsise alfaisase suhtumisega. Kuna pilusilm oli pisike mustade piimavuntside ning alles vahetuvate hammastega umbes 13 aasta vanuse välimusega, siis moodustasid need 2 eriti naljaka ja jõhkra kontrasti. Kõik kolm olid suured rännumehed ja alles omavahel tutvunud. Leidsime hästi ühise keele ning võtsime kõvasti õlle, nii peaväljakul kui ka hiljem karaokebaaris, kus jälgisime, kuidas kohalikud salsa ja merengerütmide järgi ennast õõtsutasid, mis meile tundus küll pigem millegi muuna. Meiesugused raksuvate põlvede ning puidust puusadega põhjaeurooplased ei suuda kunagi oma kehasid sellist viisi liikuma panna. Järgmine hommik oli reisi teine pohmell.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Zona Cafetera

Täna on lõpuks päev, mil olen taas arvuti taha jõudnud, et teha sissekanded viimaste seikluste kohta.
Leticiast lendasime piirkonda, mis on tuntud kui Zona Cafetera ehk Kolumbia parim piirkond kohvi kasvatamiseks. Lennuk maandus Armenia nimelises linnas. Lennujaamast võtsime kohe takso ja põrutasime edasi Salentosse, mis on väike armas külake keset kõige ilusamat mägist loodust. Jõudnud Salentos hotelli juurde, kus oli tehtud meie reserveering, selgus, et meie tuba on Mardi nimelisele tegelasele juba väljastatud. Tore lugu küll, olen juba varem siia jõudnud, ütlesin endale ja hakkasin naerma, elu siin Kolumbias on ikka täis üllatusi. Otsustasin siiski kohtumise oma teise minaga jätta umbmäärasesse tulevikku ja lahkusin suuremat kisa tõstmata alternatiivsesse hotelli, mida soovitas lennukis mulle üks gringost kohviärikas. Hotell Sogourbe Salento kesklinnas osutus igati meeldivaks kohakeseks. Seda peavad 2 sõpra Enrique ja Luis. Seoses meiega kaasasoleva vip tegelase Sonjaga saime esmaklassilise teeninduse osaliseks ning nautisime meile langenud tähelepanu.
Esimesel päeval tutvusime linna või õigemini külakesega. Äärmiselt armas koht, selline tunne nagu mingi kaader eesotsas Botjomkiniga on kokku tulnud ja mõelnud, et teeme siia maailma kõige ilusama küla ja paneme majadesse elama kõige külalislahkemad inimesed. Mööda linnatänavaid ringi jalutades jäi endale ka mulje, et ma vist elangi juba siin ja tunnen kõiki inimesi, sest kõik pontšode ja kauboikaabudega senjoorid tervitasid meid viisakalt pisut oma kaabut kergitades, senjoorad tulid küsima, et kuidas läheb, paitasid lapsukest ja lõid käsi kokku.
Järgmisel päeval tegime pikema jalutuskäigu Don Diego kohvifarmi, kus meile tutvustati kõike alates kohviubade kasvatamisest kuni kohvi degusteerimiseni välja. Ekskursioon kohvifarmis oli äärmiselt huvitav, aga mind erutas siiski rohkem teekond Salentost farmi. Vaated, mis seal piirkonnas silmale avanevad on lihtsalt muinasjutulised, muudkui vaata ja pildista ja aruta, et kurat, siia peaks küll mingi väikse kohakese ostma, kus siis istud terassil kohvitass käes ja lased silmal puhata vaadates rohelistel mäenõlvadel söövaid hobuse ja lehmakarju, all orus kärestikulist jõge, taamal suuri mägesid. Ja kliima on ka siin meiesuguse jaoks just õige mõnus - selline alla 20 kraadi, kui päike pilve taha läheb. Meie sealoldud aja oligi päike peamiselt pilve taga, sest on talv ja külm. Suvel on muidugi soojem ja kuivem.
Kolmandal päeval saime aga alles tõelise elamuse. Otsustasime külastada Cocora Valleyt ja läbida sealse matkaraja.Rada oli 14km pikk, millest pool tuli vantsida ülesmäge, vahepeal ikka väga üles. Uskumatult kaunis koht. Vaadake netis pilte; soovitan kõigile, kes Kolumbiasse reisivad. Kindlasti parim matkarada, mis oleme läbinud. Olime pärast ikka päris väsinud, aga väga rahulolevad.
Neljanda päeva puhkasime niisama, istusime kohvikutes, nautisime linna ja tegime edasisi reisiplaane.
Järgmisel päeval läksime varakult bussi peale ja sõitsime Pereirasse, kus käisime loomaaias. Enrique väitel pidi olema Kolumbia parim loomaaed, aga meile väga muljet ei jätnud - Tallinna oma on suurem, paremate tingimustega ning suurema valikuga. Edasi võtsime suuna Santa Rosasse, kus asuvad looduslikud kuumaveeallikad. Vedelesime paar tundi kuumas vees, väljas sadas vihma ja oli päris jahe. Jube mõnus oli! Õhtul pimedas jõudsime Manizalesesse, kust pidime võtma ööbussi Bucaramangasse. Jäime siiski üheks ööks sinna linna, kuna muidu oleks liiga kurnavaks muutunud. Leidsime peale mitme kehvemapoolse hosteli ülevaatamist enamvähem rahuldava koha, kuhu asjad maha visata. Hosteli omani Juan Diego, jällegi väga sõbralik ja külalislahke mees, soovitas meil järgmise päeva veeta La Rochela basseinide ääres, mida ka tegime. Mittemidagi erilist, tavaline basseini ääres peesitamine.
Õhtul võtsime bussi Bucaramangasse.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Amazonas

Nagu tohutu suur roheline ookean avanes Amazonase vihmamets meile lennuki aknast, kui selle kohal lendasime ja pilvedest allapoole laskusime. Lennuki uksel lõi esimese asjana näkku niiske troopiline palavus, mis algul tundus pisut harjumatu, et kuidas võib õues olla kasvuhoone kliima? Aga sellega harjub kiiresti. Lennujaamas röövis amazonase mupo ametnik 18500 peesot ca 20 USD inimese kohta Leticiasse sisenemise tasu. Võtsime kollase takso ja andsime aadressiks Santa Helena hotelli. Leticia on Kolumbia lõunapoolseim punkt ning ühtlasi piirilinnaks Brasiilia ja Peruu riikidega. Peale Brasiilia piiri muutub ta sujuvalt üle Tabatinga nime kandvaks linnaks, mis asub samuti jõe kaldal. Piiripunkt on sümboolne, dokumente ei kontrollita. Leticias elab ca 40 tuh inimest, kellel vist kõigil on mingisugune kaherattaline mootoriga sõiduriist, millega nad kitsastel ühesuunalistel tänavatel ringi vuravad, nii kuidas saavad. Tundub, et kuna tänavad on kitsad, siis oleks kahesuunaline liiklus seal liiga ohtlik. Linn on maha joonistatud kvartalite kaupa ja koosneb enamjaolt ühe- kuni kahekordsetest majadest. Meie hotelli senjoora lajatas ööbimise hinnaks 55 usd öö, mis ei tundunud just eriti odav. Lootsime, et peame öömaja eest vähem kukrut kergendama. Tuba kätte saadud, otsisin callede ja carrerade seast üles Marasha džungli reservuaari kontori, et varasemalt tehtud matkabroneering üle kontrollida. Ja oh üllatust, kontoris öeldi, et broneering, kui emaili teel kohale jõudnud objekt on iseenesest olemas, aga kuna turiste neil hetkel pole, siis läheksin sinna üksi ja ööpäeva hinnaks oleks ca 200 usd. Lõi meele korra mõruks küll. Algselt pidin ma 2,5 päeva sama palju maksma. Natuke järele mõelnud, otsustasin helistada Ivo ja Herberti poolt antud Darwini numbril, kes elatab Leticias ennast giidina ning oskab muuhulgas inglise keelt, mis teeb ta hispaaniakeelt mitteoskava turisti jaoks atratiivseks. Hiljem selgus, et Darwin on oma nime saanud kuulsa evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwini järgi ning tema paadimehest kompanjon Elvis rock`n`rolli kuninga enda järgi. Väda lõbus tandem oma nimede, lõbusa ellusuhtumise ja džungliteadmisega. Igaljuhul Darwin ilmus kohe kohale ja tund hiljem lõime käed eksklusiivsele, ainult minu jaoks organiseeritavale džunglimatkale, mis kestab 4 päeva ja 3 ööd hinnaga 450 usd. Etteruttavalt võin öelda, et see retk kujunes minu jaoks suure tõenäosusega kogu Kolumbia matka tipphetkeks, sest elamused, mida sealt sain, olid oma raha väärt ja seni kogematud. Olen terve elu armastanud vaadata dokumentaalfilme loodusest ning Amazonas on alati tundunud just eriti ligitõmbava, salapärase ja aukartust äratavana. Seal keskkonnas ise olles saad aga alles tegelikult aru, kui võimas see tegelikult ikkagi on. Televiisorist nähtav ei tekita murdosa ka nendest tunnetest, mis sind valdavad kui paat sõidab läbi kitsa lisajõe rohelise koridori taustaks tuhanded džunglihääled, õhkutõusvad tundmatud kirjud linnud ja liblikad, või kui istud õhtul paadis ja vaatad klaassiledalt veelt vastu peegeldava päikeseloojangu tuhandevärvilist paletti, taamal vaikuses päevasest vihmasajust tumenev ja aurav metsapiir, mida läbistavad üksikud tundmatud linnukriisked või ahvimöirged. Seda ei saa sõnades kirjeldada, fotokaga pildistada, kaameraga filmida - seda fiilingut saab kogeda ainult ise seal viibides.
Retke detailides kokkuleppinud, aitas Darwin leida Merlyle ja Sonjale uue odavama hotelli ning läksime selleks õhtuks laiali. Hiljem käisime veel linna peal ringi, maitsesime lihavardaid, mis olid analoogsed nagu need, mis Bangkoki tihedatel tänavatel nii armsaks said ja uudistasime kohalikku elu-olu.
Järgmisel hommikul kell 8 oli Darwin platsis, transportisime naise-lapse uude elukohta ning seiklus võis alata. Suundusime mototaksodega Tabatinga sadamasse, kus muretsesime veel väikese puuvilja varu; ülejäänud retkeks vajalik moon oli tal juba eelmisel õhtul valmis muretsetud ja paati paigutatud. Sadamas leidsin eest turu, kus pakuti kõike söödavat. Huvitav oli vaadata enda ette väljapandud haruldasi vilju, milledest Heljo Männi „Maailma Viljad III“ kõige paadunum fänn pole undki näinud, kui ta polnud just sovjetiaja lapsena korra banaani maitsta saanud koolieellane. Silmapilkselt tekkis tahtmine endale hunnikutest midagi näpsata, et tunda saada mõnda seni veeltundmata maitset.Üks põhilisi müüdavaid kaubaartikleid oli juka. Juka taime söödava osa moodustab maaalune juurikas, ütleme selline kabatšoki suurune, taime maapealset osa ei sööda. Sellest juurikast valmistatakse kõikvõimalikke produkte: jahu, millest saab leiba, putru, karaskit, seda keedetakse, praetakse, pannakse supi sisse, süüakse sõmera pulbrina söögikõrvale, jne. Üldiselt on kõik jukast valmistatav amazonaserahva igapäeva söögilaual nagu meil kartul. Minu isiklikuks lemmikuks kujunes nendest uutest viljadest kookospähkli laadne ovaalne vili – copazu, millest sai imehead mahla või piimakokteili.
Peale ostlemist suundusime paati ja lükkasime nina kaldast eemale Peruu poole. Ca tund mööda Amazonase pruuni vett keerasime kitsamale lisajõele. Detsembrist kuni aprillini on Amazonases talv ehk vihmaperiood, mil veetase on suveperioodiga võrreldes kuni 9 m kõrgem. Seega on kõik jõesängid vett täis ja ajavad üle, madalamad metsaalused on elukohaks pisikestele kaladele, kes on omakorda eineks piraajadele. Juuli keskpaigaks on kõik see aga minevik, siis on pisemad lisajõed kuivad ja ka Amazonas ise on kõvasti oma laiuses järgi andnud. Näiteks Leticia sadama paadid kolivad suveks ligi sada meetrit jõesängi kesktelje poole, sest vesi on niivõrd palju alanenud. Inimesed, kes vihmaperioodil joovad vihmavett, peavad hakkama suvel filtreerima, keetma ja neutraliseerime jõevett, mis pole vist eriti meeldiv tegevus, sest seda peab esiteks kaugelt tassima,keetmisega vaeva nägema ja maitse pole ka kõige parem. Kõrge veetaseme tõttu saime kasutada oma sihtkohta jõudmiseks lisajõe lisajõge, mis oluliselt õgvendas meie teekonna pikkust, hoidis kokku aega ning oli ka palju huvitavam, kui laial jõel endal laineid künda. Mets ronis aegajalt lausa paati, Darwin pidi seda matšeetega ohjes hoidma, nii et rohelust pritsis. Meie tee viis Zacambu jõe ääres asuvasse samanimelisse lodge`i. Teel sinna nägime metsas kahte einestavat laisklooma, erinevaid linde sh metsakohal tiirlevaid kotkaid; liblikaid ja ahve. Tegelikult polegi erinevate isendite võimalikult palju nägemine kõige tähtsam selle retke jooksul vaid ikka kogu kompott – jõgi, rohelusse uppuv lopsakas mets, hääled, lõhnad ja ise paadiga seal keskel.
Zacambus võttis meid vastu puuteivastel seisev palmilehtedest katustega hoonete kompleks, mis hetkel seisis veel kitsukesel saarekesel, aga aprilli teiseks pooleks, kui veetase on saavutanud oma maksimumi, on juba täielikult vee kohal. Kõik hooned omavahel olid ühendatud laudteega, mis samuti jalgadel seisid. Öösel kottpimedas peldikusse caipirinhat välja laskma minna mööda seda vihmast libedat labürinti oli ikka paras takistusrada. Majades elas kolm perekonda: vanemad ema-isa, nende 2 last oma parnteritega ja 6-7 last, kelledest enamus oli päris pisikesed mudilased. Enamus lastest vudis ühtlase voona ühest majakesest teise ise sealjuures teadmata, kui vähe läheb vaja, et kuskil komistuda või libastuda ning paari meetri kõrguselt alla olenevalt suvest või talvest kas siis vette või maa peale prantsatada. Minu silme alla kaotas üks paari kolme aastane tüdruk tasakaalu ja kukkus vette, kellele kohe üks kuue-seitsme aastane plika järgi kargas. Kui te küsite, miks ma ise ei karanud, siis ma kardan piraajasid ja krokodille 
Järgneva kolme päeva jooksul sain tutvuda selva eluga. Hommikuti oli nö hariv osa, kus külastasime näiteks kohalikku küla, vaatasime taimi, mis seal kasvavad või kasvatatakse ja milleks neid kasutatakse,loomi, kes seal elavad või keda on kinni püütud; inimesi, kogu atmosfääri. Näiteks elab Amazonases üks kalaliik nimega pirarucu, mis võib kasvada rohkem kui kolme meetri pikkuseks. Äärmiselt maitsva lihaga kala (sain ise ka proovida). Kohalikud on oma külasse kaevanud kraavid, kus nad neid imeelukaid kasvatavad, et siis näiteks Leticias maha müüa. Kala toidetakse puuviljade, väikeste kalade ja ka kanapoegadega. Ühel kalamehel oli kodus maja kõrval puukast, kus sees elas anakonda. Väidetavalt oli ta selle nädal aega tagasi püüdnud oma kalavõrgust, aga kasti ehitus viitas küll pikemaajalisele anakonda ekspluatatsioonile, et pigem kasutas madu gringodele raha eest näitamiseks. Aga mis minul sellest, poleks tal seda toredat kasti olnud, poleks ka mina elusat anakondat näinud ja oma õlale võtnud. Oli oma 5 meetrine jurakas ja kui ennast liigutas, siis tundsid, mis kohutav jõud tal soomuste all peidus oli. Mõlemast otsast hoidis küll mees kinni, aga tundsin, et kui madu ennast lahti rebiks, siis ära ta mu väänaks ka nagu takukoonla. Püüdis rabada oma suurte lõugadega kätt, mis tal peast kinni hoidis. Anakondat on üldiselt looduses ise väga raske näha, sest enamasti liigub ta ringi vee all ujudes ja hoiab inimasustusest eemale. Anakonda harrastab ootan-kalda-ääres-vee-all-kuni-uluk-tuleb-jooma-ja-siis-kargan-talle-kõrri jahistiili või püüab lihtsalt vee all kalu. Seoses sellega oli ka veel üks huvitav vahejuhtum. Ühel õhtupoolikul püüdsime jõe ääres kala, olime paadi parkinud kõrgema kalda äärde ning roninud ise kaldale, et kindlamat pinnast jalge all tunda. Kala püüdsime värske lihaga nagu me ikka Amazonases teeme. Äkki oli kuulda väga kummalist häält, ise saab ka seda järgi teha, ajad pea kuklasse ja ütled hästi aeglaselt ja vaikselt „hmmmmmmmmmmm“. Darwin oli kohe püsti, et poisid kiirelt paati ja minema, anakonda on kuskil siinsamas läheduses jahil ja me olime teda oma värske lihalõhnaga ärritanud. Algul ma olin küll, et jaa-jaaa, Darwin get out of here, aga hääl kordus ja Darwin läks rohkem pöördesse. Igaksjuhuks hüppasin ka kiirelt paati, äkki kurat ongi. Pärast mõtlesin, et kui ikka džunglitarkust ei tea, siis võid väga haledalt metsas halvemal juhul isegi elu jätta.
Teisel päeval oli meil džunglimatk, 5h koos kohaliku metsamehega, kes rajas matšeetega teed ning tutvustas läbi Darwini tõlke kohalikku floorat ja faunat. Nägime erinevaid ahve, papakoisid, kakke, kotkaid, putukaid, tarantlit, jne. Tarantlit ja madusid kahjuks ei näinud. Maonahka küll nägin, aga noh, maonahk on ju seest tühi.
Õhtuti kui „õppetöö“ oli läbi, saabus meelelahutuse aeg – käisime näljaseid kalu õngitsemas, jõedelfiine vaatamas, päikeseloojangut nautimas, väikseid kaimaneid püüdmas, kämasime kohalikega, jõime caipirinhat. Püüdsin kahel õhtul mitu-mitu piraajat, väga mõnus ajaviide on piraajapüü - lähed metsaalla, kus on vesi, paned lihatüki konksu otsa, platsutad natuke ridva otsaga vett ja viskad konksu sisse. Natukese aja pärast algab veeall vilgas tegevus pihta ja üldjuhul jääd sa oma lihatükist ilma. Pidevalt pead järsu tõmbega proovima konksu välja tõmmata, äkki mõni ahnem tegelane lendab ka ühes.
Samuti oli tore jälgida peamiselt roosade, aga ka hallide jõedelfiinide õhtust mängu. Kuidas nad puhkusid veepiiril vett välja ning poolkaarega ninad ees veest üles tõusid ja jälle vette tagasi langesid.
Siiski märkamatult saidki need huvitavad päevad läbi ning oli jälle aeg tagasi tsivilisatsiooni naasta. Tagasiteel külastasime veel Brasiilia linna Benjamin Constanti, mis erilist muljet ei jätnud.

Merly ja Sonja olid Leticias ilusasti alles, ainult igavlesid juba hullupööra ning selgus, et Merly oli 4 päeva ainult saia söönud ja kahe hambaga Sonja tagasi rinnagatoitmisrežiimile üle viinud. Muud midagi. Mardi huumor.
Tegelt moodusid need paevad kenasti. Kaisin mooda linna sonaraamat kaes ja saime kenasti soodud. Kui hakati minult lisakysimusi soogi voi millegi muu kohta kysima, siis jain kyll suu ammuli vaatama neid ja pidin oma kuulsat lauset kasutama...ma ei raagi hispaania keelt.
Minu ettekujutus Amazonasest oli kyll natuke teistsugune, arvasin, et saan kuskil joekaldal varbad vette panna ja monusalt paikest votta, aga ei. See pilt, mis avanes oli kohutav, kui must ja rapane koik seal oli. Sadamas istusime pingil ja vaatasime, kuidas kohalikud suurte toidupakkidega paatidesse ronisid ja mooda joge kaugusesse kadusid.
Sonjaga ringi liikudes tekib kuulsuse tunne, koik katsuvad ja tahavad teda sylle votta. Sadamas olles kogunesid kohalikud meie ymber ja vaatasid ja katsusid teda, julgemad votsid lausa sylle. Tundub, et Sonja naudib seda tahelepanu, lehvitab koigile ja ytleb TSAU.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Cartagena

Oleme jõudnud oma rännakuga Kariibimere pärliks kutsutavasse linna Cartagenasse. Jõudsime siia 14 märts. Lubatud neljatunnine bussireis Finca Los Angelesest Cartagenasse muutus meie jaoks 9 tunniseks bussis passimiseks. Nimelt jäi buss äkki keset maanteed seisma ja avastasime ennast lõputuna paistvast autode ja rekkade rivist. Peale väikest selgitustööd anti meile teada, et kusagile eespool on mingisugune grupp streikivad inimesi tee blokeerinud ja edasi sõita ei saa. Jobutasime ca 3 tundi ühe kohapeal kuni lõpuks vist ka bussijuhi kannatus katkes ja ta bussi ümber pööras ja valis Cartagenasse jõudmiseks uue marsruudi, pidime kõvasti tagasi sõitma ja mingi teeotsa pealt suuna uuesti Cartagena poole võtma. Kohale jõudsime pimedas, õnneks vähemasti ei pidanud ööseks bussi jääma. Sonja pidas ennast superhästi üleval, ei teinud 9h jooksul piiksugi.
Asi, mis koledasti Kolumbias silma häirib, on meeletu prügi igalpool teede ääres ja külades-linnades, kus inimesed elavad. Nõginägudel endal aga tundub sellest täitsa suva olevat, näiteks streigi ajal bussis passides koristati vahepeal istmete vahelt prügi kokku ja paar minutit hiljem nägime aknast, kuidas bussijuht need samad prügikotid suure kaarega teeääres asuvasse võssa lennutas. Samamoodi ka külades, inimesed elavad lihtsalt prügi keskel, prügikotid on maja äärde tõstetud, kohalikud pudulojused ja lapsed lammutavad need laiali ja mängivad siis selle keskel. Inimesed ei oska hinnata seda kaunist keskkonda, mis nende ümber on ja lihtsalt lagastavad. Aga see ongi nende elustiil. Neil tätisa suva. Võibolla ma teen kellegile liiga, aga tundub, et ega kohalik kaader ka eriti töökusega silma ei paista. Kiiret pole ju kuhugile. Mida sa ikka rabeled, kui talveks pole vaja maja soojustada ja raha koguda, et kütte eest maksta. Siit leiad tüki vineeri, sealt tormiga minema lennanud plekitüki, rannast korjad kaldale uhutud laudu, kuskilt saad natuke kilet, tsementi ja palmilehti katuse tarvis ning majaehitus võibki alata. Pärast kruvid satipanni sinna otsa, paned magnetofoni sees üürgama ja ongi eluase valmis. Siis võtad tooli, tõstad ukse ette tee äärde ja passid möödajalutavaid inimesi ja autosid, ajad naabriga juttu, teed suitsu, kantseldad lapsi ja ootad, et banaan suhu kukuks. Nende kaitseks võib ehk öelda seda, et siin on nii palav, et usinalt tööd rügada pole ka väga lihtne.
Cartagenasse jõudes saime kokku Ivo ja Herbertiga, kes korraldavad reise Kolumbiasse ja Peruusse ning nende reisiseltskonnaga, mis moodustus kuuest inimesest. Elame nendega ühes hotellis (Hotel Casa Mara, 80k COP öö) Getsemani linnaosas. Cartagena on väga kena linn äärmiselt mõnusa miljööga. Käime iga päev peale lõunat, kui kuumus järele annab linna peal jalutamas ja naudime lihtalt olemist. Tohutult armas koloniaalajast pärit arhidektuur tekitab sellise tunde, et tahaks igast majast pilti teha, et seda tunnet endaga pärastiseks koju kaasa võtta. Siin on ka rohkem turiste näha ja ka hinnad on sellevõrra kallimad. Cartagena on turistide seas Kolumbia kõige populaarsem linn ja põhi peokoht. Esimesel õhtul teiste eestlastega kohtudes pidasime ka kohalikes peourgastes päris korraliku peo maha, mojito voolas ojadena. Õhtuöö tundide saabudes sureb vanalinnas elu välja ja kolib ümber Getsemani linnaossa, kus ka meie elame. See on ka vanalinna osa, aga vaesem ja tagasihoidlikum, siin elab lihtsam rahvas. Getsemanis asuvad baarid, palju hosteleid, mis kubisevad seljakotiränduritest ehk backpackeritest, poed ja söögikohad. Siiski on ka Getsemanis väga mõnusad intiimsed tänavad, mida ümbritsevad rohelusse uppuvate siseõuedega majakesed. Päeval teevad majaelanikud ukse ja aknaluugid lahti, nii et kui mööda jalutad, siis saad igast august majja sisse kaeda; sealt paistab elutuba, kus kaader sööb ja telekat passib ning oma igapäeva toimetusi teeb. Üldjuhul elab vähemalt 3 generatsiooni koos, sest alati on ka vanaema ja vanaisa seal kusagil ukse juures ja kämab midagi naabrimutiga või ostab möödakärutava puuviljakaupmehe käest mandariine. Pimeduse saabudes pannakse luugid kinni ja tänavatele ilmub illegaalsem kaader, kes pakub teenuseid, mis kuuluvad naudingute valdkonda. Kes müüb keha, kes müüb valget pulbrit, mida ninast sisse tõmmata, kes midagi muud. Aga sellist tunnet küll ei ole, et kuidagi ohtlik oleks, politseid on ikkagi palju näha. Me ajasime ka esimesel õhtul tänaval kohalikega juttu ja varsti kohe pärast seda oli politsei platsis, pidas meid kinni ja tegi taskutes väikse läbiotsimise, et ega me mingit droogi pole nende käest ostnud. Kuna midagi polnud, siis lasti meid minema, aga see andis kinnitust, et kontroll on olemas ja päris avalikult see kaubitsemine siin ikka ei käi.
Eile käisime ka huvipärast kohalikus rannas Boca Grandel, see oli vist kõige hullem rannaelamus üldse. Esiteks oli seal jälle jube räpane ja teiseks oh neid murjameid, kes seal oma kaupa pakkusid. Täitsa võimatu oli korrakski rahu saada, tegelased kõikvõimaliku nänniga sõelusid pideva vooluna piki randa ja piinasid vaeseid turiste. Tundus küll, et neid oli rohkem kui päevitajaid rannas. Paar tundi pidasime vastu, siis olid närvid nii pinges, et läksime lihtsalt minema. See oli tõesti õudusunenägu, nii kui käekella vanamees läks, tuli prillimüüja, peale teda cocoloco vend nokamütsiga, mingid mutid hakkasid su varbaid näppima, et massaaž-massaaž, siis kübaramehed, rannalinad, õlu, vesi, jäätis, puuviljad, ehted, krabi ja austrineegrid, pillimehed akordionite ja trummidega, mingi breigivend hakkas seal liiva sees end keerutama, jne. Tegime, et minema saime sealt.
Ostsime ära ka lennupiletid Leticiasse, mis on linn keset Amazonast, kus kohtuvad Kolumbia, Brasiilia ja Peruu piir. Lend sinna toimub 19.03. Teised eestlased, kes sealt just tulid, andsid meile korraliku hotelli kontakti (hotel Santa Helena), kuhu Merly ja Sonja elama jäävad seniks, kuni ma džunglis möllan. Mul on broneeritud kolmepäevane pakett Marasha lodge`is (http://www.reservamarasha.com), kus peaksin selva eluga ühte sulama, sinna sisse kuuluvad matkad, paadisõidud, piraajade püük, kohtumine floora ja fauna esindajatega, jne. Ootused on igatahes suured. Herbert ja Ivo rahustasid meid, et Leticia linnas moskiitosid eriti pole, mis on hea, sest kardame Sonja pärast. Samuti oli ka metsas oodatust vähem sääski. 24.03 lendame Leticiast Armeniasse. Jah tõesti on Kolumbias sellise nimega linn, seal piirkonnas asuvad kohviistandused. Armeniasse me ööbima ei jää vaid sõidame bussiga edasi Salentosse, kus asub selline koht: http://www.theplantationhousesalento.com/

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

Neumaticos

Sonja on täielik hit siikandis. Ükskõik kuhu temaga minna, äratab ta kohe tähelepanu ja ei jäta külmaks kedagi. Väikesi valge nahaga titasid pole me Kolumbias ise veel kohanud ja seega võite ise arvata, miks see nii on. Paar päeva tagasi tuli klassitäis lapsi meie juurde ja palusid pilti teha Sonjaga.Võrdluseks võiks tuua, et kui Põlvamaal Orava raudteejaamas astuks rongist välja neegriperekond, pisike krässuspeaga mooramaamehike kärus, siis ilmselt passiks kogu küla ka neile järele. Väga paljud küsivad, et kas ta on poiss või tüdruk. Meie arust on ta täitsa tüdruku näoga, aga Kristjan seletas asja ära: Lõuna-Ameerikas tehakse peale sündi kohe tüdrukutele kõrvarõnga augud ja pannakse ehted külge. Kuna Sonjal rõngaid pole, siis on kohalikel pea kohe sassis, et kes siis ikkagi on, poiss või tüdruk.
10.03 sõitsime kohaliku bussiga ida poole koske vaatama - Cascada de Valencia. Tee koseni viis mööda kuivanud jõesängi, mida ääristas hingemattev lopsakas loodus. Esindatud olid paljud taimed, mida me oleme harjunud kodus potis või botaanikaaias nägema. Meile näidati erinevaid taimi, milledest suutsime hispaania keelest eesti keelde tõlkida vaid murdosa, nende hulgas näiteks kakaopuu, diffenbahhia, häbelik mimoos, avokaado, mango. Paljud taimed olid küll tuttavad, aga nime ei tea. Kose enda leidsime mäe jalamilt. Praegu on siin vihmavaene periood ja kosk oli väike, enamus kaljust oli kuiv. See võimaldas meil kohe üles kõrgele ronida, et sealt siis vaadet nautida. Kui aga sadama hakkab, on jõesäng 2m veekihi all ja kaljust üles ronida võibolla võimatu.
11.03 käisime Kristjaniga atraktsioonil nimega "Neumaticos". Maakeeli tähendab see täispuhutud veoauto sisekummi peal istudes lasta ennast jõe voolul kuni ookeanini kanda. Meile palju poisilikku elevust tekitanud meelelahutus osutus küll reklaamitust pisut nõrgemaks, aga kogemus oli jällegi uus. Vee vool oli oodatust nõrgem ja kiirus väike, seetõttu ei pidanud vaeva nägema enese neumatico peal hoidmisega, nii et kaduma läks sportlik elamus. Küll aga jätkus rohkem aega looduse imetlemise peale. Nägime palju linde ja ahve ning kuulsime paljude rohkemate hääli. Väga võimas oli, eriti suudme osa, kus valitses mingi eriline vaikus, taamal kõrguvad mäed, kusagil ees ootav ookean. Vaikust läbistasid ainult lindude kriisked, kelle tavapärast rutiini me olime häirinud ja kes sellest meile märku andsid. Ookeani kaldal korjas paat meid peale ja viis ülemjooksule tagasi. Maksis 45000 COP.

Posted by Eestlane 17:00 Comments (0)

(Entries 1 - 5 of 11) Page [1] 2 3 »